Из истории храма
Храм Иоанна Предтечи
Taarausk ja Eesti muinasusk
Ajakirjas "Nädal Pildis" 1936. aastal kirjutab oma artiklis Eduard Laaman:
Taarausk - on see eesti muinasusk? Või saksa "uuspaganluse" mingi teisend?
Nõnda küsitakse, kui aegajalt jälle midagi taarausulistest ja nende usutalitustest kuuldakse. Kui läinud suvel taarausulised Võrumaal oma kokkutulekut pidasid, - see olnud üsna rohkearvuline, - läks kohalik praost M. Heinamägi pealt kuulama ja avaldas siis oma muljed "Eesti Kirikus": "Taarausk tahab olla eesti rahvuslik usk. Ühel koosolekul kuulsin seletatavat Kalevipoega ja lauldavat eesti muinsust käsitlevaid isamaalisi laule. Koosolejais nähti pieteeti. Kuid müstilist ekstaasi, nagu mõnedel lahkusulistel, ei märganud keegi."
Usuliikumise algus on harilikult mähitud salapärasusse. Nii on see ka taarausuga. Ainult nii palju on selge, et algus oli enne, kui Saksa "uuspaganlus" levima hakkas. Sakslastest erinedes pole ka taarausulised endid sidunud mingi poliitilise liikumisega. Nii et tegemist saksa eeskuju teisendiga siin ei saanud olla. Vististi pidi õhus olema midagi, mis mitmeil mail ühesuguseid liikumisi tekitas: Saksamaal "Deutsche Glaubensbewegung", Lätis "Dievturiba", Leedus "Perkunistid" ja Eestis "Taarausk".
Eestis algas asi üsna "erapooletult". Alguses oli - "Pühik". Mingit usulist hõngu kõlas ainult selles nimes. Muidu oli see ringkond kunsti- ja kirjanduserahvast, näitlejaid, ajakirjanikke, poliitika- ja seltskonnategelasi, kes vist Marta Lepa eestvõtul 1919.a. sügisel Asutava Kogu einelaua ruumides koos hakkas käima. Hugo Raudsepp tuletab ka meelde, et heas tujus olles kutsutud ringi omavahel ka "Punikuks". Kas taheti seega osutada poliitilist värvingut või tuntud kodulooma, selle üle ajalugu vaikib. Teada on ainult, et sellest ringist on väljunud suur lahkuminek, ühed suundusid lääne suunas, teised aga vastuoksa, süvenesid rahvusliku omapära, omakultuuri otsinguisse.
Soome professor Kaarle Krohn väitis koguni: soome-eesti muinasusk, nagu rahvaluule tunnistavat, olevat üsna primitiivne surnud hingede kultus. Kõik kõrgemad elemendid olevat seal - laenud läänest, eriti ristiusust. Dr. Luiga arvates olevat isiklikud jumalused eesti muinasusus küll puudunud, kuid mitte sellepärast, et eesti muinasusk oli nii primitiivne, vaid et ta oli arenenud sootuks teisele poole kui lääne usundid, - nimelt ida looduse-kultuse - panteismi poole. (Panteismis puudus jumaluse üks isiksus, vaid kõik - loodus, tavas, kogu universum - oligi jumalus - Muuseumi märge.)
Eriti seisnud eesti muinasusus surnud hingede austamise kõrval ka looduse jõudude austamine tähtsal kohal: muinaseestlane pole mitte ennast üle seadnud loodusest, vaid on end tunnud ühtekuuluvana loodusega.
Näiteks Tallinna Taarausuliste Hiis loeb oma ametlikuks algusajaks 1925. aasta mai kuud.
Vaielusi on tekitanud juba taarausu nimigi. Taarausu uurijad loevad küsitavaks, kas eestlastel Taara-nimelist jumalust üldse on olnudki, ei tunnud ju soome sugu rahvad üldse isiklikke jumalaid.
Läti Hindreku kroonikas seisab, et muistsete saarlaste suurt jumalat on kutsutud "Tarapita", nimi, mida hiljem tõlgitsetud on kui hüüdu: Taara, avita! Taara või Tooru nimetus tuleb ette lääne-eestlaste vanus mälestistes, seal on ta ühendatud neljapäeva pühitsemisega. Seega - vastavus skandinaavia piksejumalale Thorile, kelleks meie Taarat peetaksegi. Ta olevat laen rootslastelt ja nimelt üsna hilisest ajast. K. A. Hindrey on isegi oma uuemas ajaloolises romaanis Taarat meil kujutanud kui suurt rootslaste jumalat, keda viikingid siia kaasa toonud. Huvitav, et soomlased Taarat üldse pole tunnud. Kuid tunnud on teda laplased ja mõned Volga-soome rahvad taevajumalusena.
Teine arusaamatus taarausu nimetuse juures pole enam ajaloolist, vaid usuteaduslikku laadi: kas kujutab taarausk oma jumalust isikuna nagu ristiusk, või jõuna, loodusena, nagu kauge-ida panteistlikud usundid? Taara nimetus eeldab ennem isikut, taarausuliste käsitlustest võiks ennem järeldada panteismi.
Veel läinud sajandi esimesel poolel tulnud kirikuõpetajail Liivimaal võidelda muistse paganausuga: raiuda maha hiisi, kõrvaldada salajasi preestreid, hävitada ohvrikohti.
Kaks rahvast ei saa olla ühte usku, ütlevad taarausulised. Usk ei saa olla rahvusvaheline ega isiklik, vaid ainult rahvuslik. "Usun homsesse päeva. Usun, et homne päev on parem tänasest, kui ise selleks kaasa aitan." See vormel on üks oluline osa taarausuliste usutunnistusest.
Meie, eestlased, teame oma rahva muinasusust õieti üsna vähe ja seegi, mida teame, on meile juba üsna võõraks jäänud.
Tänapäevases Tapa vallas on muinsuskaitse alla võetud arheoloogiamälestistena vaid üks ohvrikivi, mis asub Karkuse külas Kallau talumaadel ja üks hiiekaev, mis asub Karkuse küla Põllu-Metsa talumaadel. Arheoloogiamälestistena muinsuskaitse alla on Tapa vallas võetud aga kokku 40 kultusekivi.
Tapa Apostlik Õigeusu kirik
1934. aastal on Tapa Õigeusu kiriku 30. aastase juubeli puhul kirjutanud tolleaegsed ajakirjad järgmist:
Kui Tapa alevik tekkis ja siia palju raudteeametnikke kogus, kes apostlikku usuhäält oma südames armsaks ja kalliks pidas, siis oli esimestest muredest: "Saaksime aga omale kiriku, kust voolaks meile Jumala lunastavat armu ja pühitsetust nendest allikatest, mida Jeesus on meile avanud!" Kogudus oli loodud juba 2. jaanuaril 1895. aastal. Ka paljud eestlased tulid püha apostliku usu tõevalguse juurde oma hinge soojendama ja kinnitama. Nõnda täituski kõikide püha soov õige pea. Kiriku nurgakivi panek toimus 2. septembril 1901. aastal. Tapa alevikku kerkis kaunis kirik, mis 13. juunil 1904. aastal uskliku rahvale õnnistuse allikaks ja pühitsetud püha Kristuse Eelkäija Ristija Johannese auks ja mälestuseks.
Uue kiriku pühitsemist toimetas Riia ja Miitavi ülempiiskopp Agasangel. Kaasa teenisid Riia piiskopkonna peakiriku tegevuse korraldaja ülempreester Nikolai Leismann ja preester Ellius Verhoustinski, kes oli preester-hooldaja Varlaam Verhoustinski isa.
Esimese preestri Kirill Jansoni kõrval olid esimesed köstrid M. Frisch ja Th. Gilärovski. Enne kiriku valmimist peeti jumalateenistusi raudteelaste kooli ruumides.
Kiriku arhitektuuris ega tema varanduses midagi iseäralise tähelepanu väärilist ei leidu, peale marmorist kunstlikult raiutud altarilaua.
Aasta 1934:
Koguduse liikmete arv on 700 ümber ja piirkond, kus nad elavad on väga laialdane, 15 - 20 kilomeetrit igale poole. Esimeseks hingekarjaseks, kes koguduse avas ja kiriku ehitas, oli ülempreester Kirill Janson, 21. jaanuarist 1895 kuni surmani 20. juunil 1925. (Kirill Jansoni matmispaik ei ole tänapäeval enam säilinud, vaid üksikuid viiteid saab vanadest lehtedest: 25.08.1934 aasta ajaleht "Tapa Kaja" kirjutab Hans Koivast ja kolmest tundmatust sõdurist, kes on maetud vene kalmistule ning mainib muuseas:
"Wennaste hauale on maetud ka preester Kirill Janson." Üks vana kristlik ajakiri teadmata aastast kirjutab: "20. juunil 1925.a. lahkus surma läbi kauaaegne koguduse hingekarjane ülempreester Kirill Janson. Tema kalmule on nõukogu ilusa risti püstitanud.")
Pärast seda olid hooldajad preestrid: Karp Eberling 1925 - 1928, Konstantin Gustavson 1928, Karp Ustav 1928 - 1932, Johannes Ümarik ja munkpreester Paavel Gorshkov 1932 - 1933, kes kordamööda kogudust teenisid, üks eesti-, teine vene keeles. 1933. aastast kuni tänini hooldab kogudust preester Ellius Verhoustinski.
Praegune nõukogu koosseis on: esimees Ivan Ivanov, kirikuvanem Nikolai Tamm, liikmed on A. Martschinkevitsch, Aleksander Miller, J. Aamann, A. Feodorov, A. Jakobson, E. Solovjeva ja auliige Vassili Astanin. Tänuväärt tegelane on koguduses on V. Hasov, kelle juhatusel juba mitu aastat laulab kirikulaulu armastajate koor, peale selle täidab ta ka köstri kohuseid - kõik tasuta.
Meelde peab tuletama koguduse nõukogu juures asuva Naiskomitee tegevust, sealhulgas ka praeguseks ajaks surnud nõukogu esimehi, Peeter Landsbergi (surn. 23.02.1933) ja A. Tamme (surn. 09.09.1933). Nende tegevusel ja Naiskomitee tegelikul toetusel toimiti kiriku juures 5 aastat tagasi põhjalik remont.
Tapa Ristija Johannese ehk Tapa Apostliku Õigeusu kirikus teeninud vaimulikud:
1. Ülempreester Kirill Janson 1895 - 1925
2. Preester Karp Eberling 1925 - 1928
3. Preester Konstantin Gustavson 1928
4. Preester Karp Ustav 1928 - 1932
5. Ülempreester Joann Ümarik 1932 - 1933
6. Munkpreester Paavel Gorshkov 1932 - 1933
7. Preester Ellius Verhoustinski (Andre) 1933 - 1940
8. Ülempreester Ellius Andre 1941 - 1952
9. Igumen Laatsar (Sarvi) 1952
10. Preester Pavel Katus 1952 - 1958
11. Preester Vladimir Zalipski 1958 - 1969
12. Ülempreester Vladimir Zalipski 1969 - 1971
13. Ülempreester Vassili Poljakov 1971 - 1974
14. Ülempreester Konstantin Kaus 1974
15. Ülempreester Teodor Bleve 1975
16. Ülempreester Aleksander Tarkmees 1975 - 1979
17. Preester Aleksander Muhhanov 1979 - 1981
18. Ülempreester Vjatšeslav Selivertsov 1981 - 1991
19. Preester Aleksandr Ivanov 1991 - 1999
20.Preester Leonid Konoštšjonok 1999 -